Raamatus leiavad enim kajastamist keskaegsed kirikud, sest need moodustavad koige hinnalisema osa meie arhitektuuriparandist. Muidugi on meie kirikud tagasihoidlikumad kui Prantsusmaa gooti katedraalid. Asume ju ikkagi Euroopa aarealal. Sellest hoolimata leidub meil aga sedagi, millega Vana Maailma arhitektuuripilti taiendada ja mida kusagil mujal enam ei nae. Nagu Tartu Jaani kirik, mille terrakotadekoorile pole vordvaarset. Samuti Padise klooster, mis tsistertslaste ulirikkaliku ja -poneva ehitusparandi seas on absoluutne erand.
Uheks raskemaks tooks selle raamatu tegemisel oli kirikute valik. Mida votta, mida jatta. Loomulikult on siin ennekoike eelistatud tippteoseid. Samal ajal on puutud anda mosaiigina labiloiget meie sakraalehitistest, mille seas on nii Ohtumaa uunikume kui ka provintsile omaseid ponnistusi.
Jaab vaid loota, et Eesti puhakodade avastamisega avanevad lugejale nii mitmedki minevikukultuuri saladused.