Väike Lilli on ühe õuna ära söönud ja tahab teist õuna veel süüa.
Ema ütleb: „Aga kas sa ei tea, et teine õun vennale pidi jääma?“
Lilli: „Oh, kahju! Ma sõin venna õuna juba ära.“
Eestlane on alati osanud nalja teha ning naljast lugu pidada – seda on juba 1910. aastal täheldanud folklorist Matthias Johann Eisen.
Nali võib olla meelelahutus, aga ka suhtlemisvahend, mis aitab keerukamatest probleemidest kergemini üle saada. Nagu sadakond aastat tagasi, nii on ka nüüd head naljad need, mis ajavad südamest naerma. Ja seda, et naer on terviseks, arvavad tohtridki.
Sajand tagasi rahva hulgas liikunud naljadest on enamik mõistetavad ka tänapäeval ja enamgi veel: kui tõmmata paralleele nüüdisaja inimeste olemise, käitumise ja tegevustega, toovad need praegugi naeratuse näole.
Kauni kujundusega kogumikus „Eesti sajanditagused naljad“ on rikkalik valik lühinalju, naljajutte ja naljakilde.